Olen soovinud kogeda elu sügavalt, et iga rakk oleks täis elusust, särada nii, et see haaraks kaasa ka teisi. Seigelda viisil, et kõikjal muutub koduseks. Lihtsalt anda end elule. Nüüd tõesti nii elu kogengi.
Kord kirjutas sõber: „Kui Annika tuleb kohale, muutub elu mänguliseks muinasjutuks“. See on ütlus, mis kirjeldab mu olemust nii siiral viisil.
Mind paelub elu müstiline ilu. See miski, mis on vahel justkui varjus, kuid siiski olemas.
Elu on suunanud tegema valikuid, mis päriselt haakuvad mu hinge sügavaima kutsega ja leidma otsitavat iseeneses. Alistuma enese loomusesse ja looma ilu ka siin internetiavaruses.
Iseeneses kogemine on nagu ristike aardekaardil, mis tähistab kõige külluslikuma aarde asukohta. Isegi kui vahel tundub, et varandus on kadunud, siis tean selle asukohta siiski, sest see on ikka eneses.
Reaalsus justkui sulandub sellega, mis on hetkes kõige külluslikum võimalikkus. Nagu laotaks kogu maailma jalgade ette, et saaksin võtta, mida soovin ja ometi tean, et kõik on juba minus olemas, seega otsused on seotud sellega, mis kõige imelisemalt ka seda sisemist küllust hetkes maailma kiirgab. See tähendab vahel ka täiesti uue tee loomist, mis on minu jaoks eriti põnev. Kui sügavalt saab hetk üldse väljenduda…
Mul on au, et kõigist võimalikest viisidest, kuidas hetke kogeda, oled siin lugemas mu teksti. Siia kodulehele on peidetud üllatusena mõned teemandid, saad need üles leida nagu aardejahil ;).
Mind on inspireerinud erinevad kogemused.
Seitse aastat tegelesin modellindusega, mis mind juba üsna noorelt (14-aastaselt) pidevalt uute inimestega kohtuma tõi. Välisriikidest reisisin modellina kolmeks kuuks Taisse. Ühel hetkel ei soovinud enam jätkata. Kaamera ees olemine paelub mind siiani.
Olen läbinud kogemusnõustamise koolituse praktikaga. Hetkel on see valdkond minu jaoks pausil.
Olen õppinud mitteformaalselt mindfulnessi tehnikaid Itaalias ja Leedus, mis toetas veelgi enese avastamist ja seeläbi ka ümbritsevaga tugevama sideme tunnetamist. Sealt pärinevad ka võimsad kogemused, kus tundsin taas väga tugevat ühendustunnet enesega, kogesin elu ilu ning teadsin, et just seda tunnet ma tegelikult ellu soovin.
Olen andnud lastele ja noortele disainiringe, mis oli minu jaoks väga külluslik kogemus, kuna sain tunnid ise kujundada, tänulik sellise usalduse eest. Maalisime, meisterdasime, andsime vanadele esemetele uue elu. Kuna mulle meeldib uue loomine, paelub mind ka igasugune disain ja kunst. Õppisin ka 10 aastat ühe imelise inimese juures käsitööd, nii et sokke vahel ikka koon. Olen väga õnnelik kuskil maalides või meisterdades.
Vaba tants on mu elus olulisel kohal, mida vähegi saan, teen tantsides. Tihti näevad inimesed mind lihtsalt kuskil tantsimas. Ehk oleme nii kohtunud ka meie ;). Teades enese kogemise sügavust, on tantsimine üks mõistlikumaid tegevusi, mis aitab näha keerukat lihtsa ja selgena, tunnetada elu täiega.
Nüüd on senine kogetu minu jaoks põimunud kokku, et võtta vastutus oma elu loomise ees. Seejuures on mu jaoks oluline olla naiselikus pehmuses, õrnuses, ilus. Oh, kuidas need muinasjutud muidu sünniks…
Kontrastina olen kogenud ka läbipõlemist, kui viisin täide eesmärke, kuid samas kurnasin end. Tean ka, mis tunne on elada pidevas hirmus ja ärevuses, otsides põgenemisvõimalusi. Samas märkan nüüd, et mu särav olemus oli ka siis kohal.
Kui mainin, et mind paelub elu müstiline ilu, siis kunagi ma ilu ei märganud. Ühel hetkel tekkis teadmine, et mul on valik, kuidas ma tegelikult soovin elada, sest vanal viisil ma ei soovinud jätkata. Sellest ühest valikust algab justkui kõik – valida elada õnnelikult. Ja selle valiku saab teha täpselt selles hetkes. Lubades vabaneda sellel, mis enam ei toimi. Avastades, et mul pole vaja kellekski saada, vaid mäletada, kes tegelikult olen ja eladagi iseendana. Lihtne, sest see on loomulikkus ja elu toetab seda. Keerukam, kuna olin varasemalt nii palju õppinud taluma rahulolematust. Justkui kulutanud aega, et põhjendada, miks mul peab olema valus. Ja siis mul polnudki jõudu ega tahtmist luua midagi ilusat ja just seda, mida hinges kõige enam soovin.
See hingesära, mis kunagi lapsena juhtis avastama võlumaailmu, seiklema, nukkudele kodu looma, juhib mind siiani ja nüüd mõistan, et see on vägev julgus olla elule nii avatud.
Ja siin ma lihtsalt kirjutangi armastuse ja hoituse tundes. Selle kirega ja iluga, mis mus pulbitseb. Muutugu mu väljendusviis ajas kuis tahes, kuid see armastus on tekstides kohal alati, kumab läbi kui päiksekiir aasalillede vahelt varahommikul suvisel heinamaal – soojendab südant ja äratab meeled end tärkavale päevale andes.
Kõik tekstid, mida jagan, on tunnetuslikud, aga samas on nende taga struktuur. Et justkui vesi jões saaks kindlalt kallaste vahel voogelda. Ehk vahel ujutab üle ka…
Mina olen unikaalne, nagu ka Sina. Seega siinseid tekste lugedes tunneta, mis harmoniseerub Sinuga, võib-olla avastad, et oleme üldse täiesti erinevad. Kõik on teretulnud! Võib-olla ei soovi sa lugeda, vaid niisama vaadata.
Peaasi, et meenuks ka lõbu, isegi kui vahel puudutan sügavamaid teemasid.
Usun, et me kõrgem tee on see, mis paneb meid hinges kõige külluslikumalt, õnnelikumalt, armastatumalt, säravamalt, voolavamalt tundma, miski meis mäletab. Ja kõik muu saab enda toeks toimima panna. See on pigem enese vastuvõtmine tõesti kõiges. Enesega kohtumine armastusega iseeneses. Ja see sisemine ühendus hakkab paistma ka välises. Suhetes teiste inimestega, looduse, loomadega jne.
Soovin, et Sa saad elada täpselt sellist elu nagu südames soovid, mida kõige enam ihaldad, mille järgi õhkad.
See sütitab mindki…
Õhinas särades
Annika
