Kunst on mu jaoks nagu palsam, mis hellitab mu olemust. Hetkel on kõige paeluvam kujutada naiselikkust ja mõistan, et neid maale võiks olla lõputult, sest naine ise on nii müstiline ja mitmekülgne. 

 

Kui andsin lastele ja noortele disainiringe, leidsin üles taas selle väikese Annika, kes pea igal vabal hetkel joonistas. Lapsed ei mäleta, et nad ei oska maalida, nad lihtsalt teevad seda, kuid minu jaoks võttis aega, et taas julgeda. Mina inspireerusin disainiringi õpilastest olema avatud avastama. Algul maalisin abstraktselt, tunnetades värve, pintslit, siis juba kindlapiirilisemalt.  Stiil on ajas muutuv, kuid siiski kajastab parasjagu hinge sügavaimat loomust.

 

Maalin siis, kui midagi väga ilusat tungib nii tugevalt läbi kõigest muust igapäevasest, et unustan kõik muu. See on lihtsalt nii ilus tunne. Rändan justkui müstilistes maailmades, sulandun neisse, olles ometi vaid siin. 

 

Usun ja usaldan, et nii mõjuvad mu maalid ka teistele, toetades hinge sügavuse lahtirullumist, avastamist, oma südamesoovidele otsavaatamist. Kui mitte hetkega, siis vaikselt ja tasa ning järsku ühekorraga… 
Kõik ju ongi iseeneses.

 
Annika